Sõna pył tähendab eesti keeles 'tolm'. See on lühike, kõlav ja meeldejääv sõna, mis kannab endas sügavamat tähendust.
Laulu kontekstis viitab "pył" inimkeha muutumisele "astraalseks tolmuks", mis sümboliseerib elu mööduvust ja eksistentsi haprust. See annab laulule filosoofilise ja mõtiskleva tooni, kutsudes kuulajat elu ja surma üle järele mõtlema.
„Pył” vaatab tulevikule otse näkku: see on kindel ja muudab kunagi meie kehad „astralny pył” („astraalseks tolmuks”). Teekond ise on aga udune ja sihita, „droga donikąd” („tee eikuhugi”), mida on vaevu läbi udu näha. Selle asemel et paigale jääda, käsib laul tantsida sõprade ja peegelpallide keskel: „Tańcz, tańcz, wpraw stopy w ruch” („Tantsi, tantsi, pane jalad liikuma”). Maailm liigub niikuinii, nii et tuleb hoida meeles selle kujusid ja värve.
Laulus on korraga pidu ja kõhklus. Sõbralikus seltskonnas voolab aeg aeglasemalt, vali muusika annab sammudele rütmi ning pisut naljakalt kõlab hoiatus „Nie siadaj plecami do drzwi” („Ära istu seljaga ukse poole”), mis tähendab, et uks võiks alati silmapiiril olla. Õnne ihaldatakse „jak jasny gwint” („nagu kuradi selgelt ja väga kõvasti”), jumal võib olla meie unustanud ning inimesed marsivad uhkelt nagu zombid, teadmata isegi, kuhu. „Za Chiny” („mitte Hiina eestki, ehk mitte mingil juhul”) rõhutab, et suunda pole üldse näha. Kõige soojem hetk tuleb siis, kui üks inimene palub teisel lähemale tulla, et tema lõhn ja kuju meelde jätta. Nii muutub udune tee korraga väga isiklikuks: tulevik on kindel, kuid praegune tants, sõbrad ja kellegi lähedus on see, mida saab päriselt hoida.