Soffio tähendab sõna-sõnalt „hingust” või „tuulepuhangut” ning on seotud verbiga soffiare („puhuma”). Laulus öeldakse „Non siamo un soffio di vento” ehk „Me ei ole pelk tuulehingus”, rõhutades, et nende armastus ei ole õrnalt mööduv hetk, vaid miski püsiv.
Itaalia poptrio Il Volo laul "Musica Che Resta" on otsekohene ja kirglik armastusavaldus, kus ei hoita tundeid vaka all. Laulja lubab olla kohal igavesti, lugedes kaaslase mõtteid ja ohkeid. Üks meeldejäävamaid võrdlusi kõlab refräänis: "Siamo il sole in un giorno di pioggia" (Me oleme päike vihmasel päeval). Kogu tekst keerlebki soovi ümber teist inimest kaitsta ja hoida, kutsudes teda põgenema: "Sciogli quel sorriso dal tuo viso e andiamo via lontano" (Vabasta see naeratus oma näolt ja lähme kaugele ära).
Loo keskne mõte võetakse kokku pealkirjas endas: "Siamo musica vera che resta" (Me oleme tõeline muusika, mis jääb kestma). Itaalia keeles viitab restare millegi püsima jäämisele, vastandina kõigele kaduvale. Lauljad rõhutavad seda kohe järgmises salmis reaga "Non siamo un soffio di vento / Non siamo un momento" (Me pole tuuleiil, me pole vaid hetk). Armastatut ei nähta siin pelgalt kaaslasena, vaid lausa meloodiana ("Sei la melodia"), mis teeb sellest loost ilusa ja kõlava oodi vankumatule pühendumusele.