Нахлинула [nakhlynula] tähendab sõna-sõnalt „tulvas peale” või „sööstis üle” ning kirjeldab tunnet, mis saabub äkki ja väga tugevalt. Laulus väljendab see armastuse või emotsiooni lainena pealevoolamist, mis paneb laulja lausa põlema.
Jamala ja Ukrainast pärit MONATIK laulavad igatsusest, mis muudab aja peaaegu talumatult aeglaseks. „Два дні без тебе, наче вічність“ [Kaks päeva sinuta on nagu igavik] ja „Ця ніч без тебе, наче вічність“ [See öö sinuta on nagu igavik] annavad kohe tunde, et isegi tavaline päev või öö venib lõputuks. Laulja ütleb otse: „Чуєш, я кличу тебе“ [Kuule, ma kutsun sind]. Ukraina sõna кличу tähendab siin „kutsun“ või „hüüan sind enda juurde“, samal ajal kui „ти прийди“ tähendab „tule sina“. Korduv kutse kõlab korraga armsalt ja natuke meeleheitlikult.
Sügisel on eriti raske: „Забути про біль не вийде“ [Valu unustada ei õnnestu] ja „Цю осінь так любити важко“ [Seda sügist on nii raske armastada]. Teine hääl kirjeldab ööd, mida varem armastati, kuid nüüd on see ilma teiseta „занадто“ [liiga palju]. Üksindus muutub varjuks, mis „давить“ [surub peale], ning mõtted lendavad armastatu juurde. Siis pöördub laul helgemaks: „Твої вуста“ [sinu huuled] on päikesestki tulisemad ja kõige parem on lihtsalt see, et teine inimene on olemas. Õppijale jääb hästi meelde ka korduv „де ж ти?“ [kus sa siis oled?], sest selles väikeses küsimuses on kogu laulu igatsus.