Sõna loucos tähendab eesti keeles "hullud". See on laulu pealkiri ja kordub refräänis, andes edasi loo keskse teema.
Laulus nimetab maailm armastajaid "hulludeks", sest nad käituvad ebatavaliselt – räägivad tänaval üksi, loendavad tähti ja tätoveerivad oma pilte südamesse. See sõna on intrigeeriv, sest see kutsub esile küsimuse, miks neid hulludeks peetakse ja millist armastust nad esindavad.
Kui armastus lööb nii kõvasti pähe, et unustad igasuguse viisakuse, siis sünnibki lugu nagu Matias Damásio ja Héber Marquesi "Loucos" (Hullud). Kohe alguses teatab laulja, et isegi kuulus Portugali renessansipoeet Luís de Camões ei leiaks sõnu selle tunde kirjeldamiseks: "Camões não inventou palavras para exprimir esse momento" (Camões ei loonud sõnu selle hetke väljendamiseks). Seejärel läheb pilt täiesti üle võlli: pilved võtavad taevas armunute näo, hääl karjutakse kähedaks lausega "De tanto gritar te amo" (Nii paljust 'ma armastan sind' karjumisest) ja inglid plaksutavad kaasa.
Kogu loo tuum seisneb selles, et kõrvalseisjatele tundub selline armumine puhta hullumeelsusena. Teised peavad neid segasteks, sest nad räägivad tänaval omaette ("falamos sozinhos na rua") ja loevad taevas tähti ("contamos estrelas no céu"). Lauljad aga soovitavad sellest mitte välja teha: "Mas não liga não" (Aga ära tee sellest välja). See on hoogne poplugu tundest, mis paneb lume sadama igal aastaajal ja ei lase teiste arvamusel end segada.