Umbrandet on poeetiline ja üsna haruldane sõna, mis tähendab „ümbritsetud” või kujundlikult „lainetest haaratud”. Laulus kirjeldab see hetke, mil laulja on täielikult oleviku ja oma tunnete merre sukeldunud, luues võimsa pildi emotsioonidest, mis teda igast küljest ümbritsevad.
Dota Kehri ja Clueso „Sonett In Dur“ kõlab nagu armastuskiri inimesele, kes muutis kogu jutustaja elu. Ta küsib endalt vaiksetel tundidel: „Was war das Leben, Liebster, du kamst / Und mir die Schatten von der Seele nahmst?“ [„Mis oli elu? Sa tulid, mu kallis, ja võtsid mu hingelt varjud.“] Sõna Liebster tähendab siin armsamat või kallimat. Enne selle inimese leidmist ei oska jutustaja enam isegi öelda, mida ta otsis. Minevik on muutunud häguseks, sest olevik täidab kõik: „So ganz umbrandet mich das Jetzt, dies’ Meer“ [„Praegu ümbritseb mind täielikult, see meri“]. Kujund on suur ja veidi üle võlli, aga just seepärast mõjub see nii ausalt: armastus ei mahu enam lihtsalt üheks ilusaks hetkeks, vaid on terve meri, kuhu tema parimad unistused suubuvad.
Laulu kõige magusam ja valusam pööre tuleb lõpus. Jutustaja ütleb, et ta oli unustanud, kui armsalt linnud laulsid, ning nimetab kallimat „der Jahre buntes Kleid“ [„aastate värviline rüü“]. Ilma temata jääksid alles vaid „die weißen Winter und die Einsamkeit“ [„valged talved ja üksildus“]. „Valged talved“ ei tähenda siin üksnes aastaaega, vaid kujutlust külmast, tühjast ajast, mis ootab tagasi, kui kallim peaks lahkuma. Kõige karmim on viimane rida: „Und niemals wieder wird es Frühling sein“ [„ja enam ei tule kunagi kevadet“]. See on armastaja täiesti kindel, pisut dramaatiline uskumus: temaga on maailm taas värviline, temata jääb kevadki tulemata.