Schuilen tähendab „peitu pugema” või „varjuma”, sageli millegi eest kaitset otsides. Laulus küsitakse, mis juhtuks, kui ta otsustaks enam mitte varjuda ega peita oma tõelist palet teiste eest, mistõttu on sõnal ka kujundlik tähendus: oma tunnete ja tegeliku mina peitmine.
Maan kujutab siin noort naist, kes istub üksi rongis, peidab end jope sisse ja vaatab aknast välja. Ta küsib endalt: „Hoe zou het voelen jezelf te zijn?” [„Kuidas tunduks olla mina ise?”] Väliselt naeratab ta, kuid sees on valus. Refrääni „Ze huilt maar ze lacht” [„Ta nutab, aga naeratab”] lihtne vastandus ütleb palju: naeratus ei tähenda, et kõik on hästi. Linnas tunneb ta end samuti üksi, isegi siis, kui ta näeb aknaklaasis iseennast.
Talle tundub, et maailm pole tema vastu eriti sõbralik, ning ta kordab teiste tavapäraseid vastuseid: „Want nooit gaat het slecht, altijd okay” [„Sest kunagi ei lähe halvasti, alati on kõik korras”]. Väljend „ze lult met ze mee” tähendab siin, et ta räägib teistega kaasa ja läheb nende jutuga kaasa, kuigi see pole päriselt tema tunne. Ta hoiab üleval „de schijn’i”, ehk näilist pilti, et kõik on korras. Laulu kõige tähtsam pööre tuleb küsimusena: mis juhtuks, kui ta lõpetaks peitumise ja vahetaks oma „parema mina” päris näo vastu? Kas sõbrad armastaksid teda ka siis, kui ta „huilt en niet lacht” [„nutab ega naerata”]? Lõpus muutub „ze” [„tema”] sõnaks „ik” [„mina”]. Nüüd laulab ta ise: „Ik huil maar ik lach” [„Ma nutan, aga naeratan”]. See teeb loo eriti isiklikuks, sest küsimus enese olemise kohta pole enam kellegi teise lugu.