Konijneneten tähendab sõna-sõnalt "jänese toit". See on huvitav ja meeldejääv sõna, mis viitab toidule, mida tavaliselt söövad jänesed – ehk siis salatile, porganditele ja redisile.
Laulus kasutatakse seda terminit irooniliselt, et kirjeldada dieettoitu, mida laulja peab sööma, kuigi ta seda vihkab. See on naljakas ja tabav viis väljendada vastumeelsust tervisliku, kuid igava toidu vastu, eriti kui eelistaks šokolaadi ja friikartuleid.
Bart Peetersi lõbus ja otsekohene laul räägib inimesest, kes on juurde võtnud ning peaks seetõttu dieeti pidama. Ta tunnistab, et dieet pole üldse tema ala: šokolaad ja majoneesiga friikartulid tuleb justkui ära unustada ning alles jäävad salat, porgandid ja redised. Korduv hüüatus „Konijneneten“ [küülikutoit] annab tervislikule menüüle naljaka, veidi üleoleva nime. See pole tema silmis isuäratav söök, vaid midagi, mida söövad küülikud.
Laulja lükkab tagasi „dieetide diktatuuri“ ja ütleb, et selline elu on „dikke, vette onzin“ [paks, rasvane jama]. Tema põhjendus on lihtne: elurõõm ei lähe dieediga tingimata suuremaks ja elu on liiga lühike, et šokolaadist ning majoneesist loobuda. „Ik doe niet mee“ [mina kaasa ei tee] kõlab nagu koomiline protestihüüd. Ta ei taha elada „hongerwintereten’i“ [nälgatalve toidu] peal ega olla „een wandelende tak“ [jalutav raagritsikas ehk ülikõhn putukas]. Sõnum on mänguline, mitte range toitumisõpetus: see inimene valib pigem friikartulid ja šokolaadi kui küülikutoidu.