Hulluuden highway tähendab otsetõlkes "hulluse kiirtee". See on väga kujundlik ja meeldejääv fraas, mis annab edasi loo peamise teema.
Laulus sümboliseerib see fraas elu keerulisi ja kaootilisi radu, kus inimene tunneb end eksinuna ja ülekoormatuna. See peegeldab tänapäeva ühiskonna kiirust ja survet, kus on raske leida rahu ja selgust.
Haloo Helsinki! viib kuulaja üle „hulluuden highway”, ehk „hullumeelsuse maanteele”: linna, kus kostab „pam pam” [pauk-pauk], inimesed kiirustavad ja kõik näivad küsivat, mis toimub. Laulu inimene püüab end ülekoormuse eest sulgeda: „Sulje silmät, sulje suu” [sulge silmad, sulge suu] ja „Laske hartiat takas kohdalleen” [lase õlad jälle paika]. Ta tahab kasvõi üht päeva, mil keegi ei raevutseks. Samal ajal on linnas küll abistajaid, kuid kui miski enam korda ei lähe, on isegi abi raske vastu võtta. Eriti terav ja veidi pööraselt naljakas on kujund „Peter panee kyllä minkä kerkii, muttei Helinä leiju jos ei makseta” [Peter seksib nii palju kui jõuab, kuid Helinä ei hõlju, kui talle ei maksta]. Peter ja Helinä on siin lihtsalt nimetatud tegelased, kelle kaudu muutub muinasjutuline õhkkond väga maiseks ja rahaliseks.
Teises salmis tahetakse pääseda „pyörästä” [rattast], mis muudkui pöörleb, kuid enam edasi ei vii. Äärmuslikud seisukohad õhutavad viha ning isegi veganid vaidlevad selle üle, kes julgeb „süüa viljaliha”. See tahtlikult absurdne näide näitab, kui väikesteks ja mürgiseks võivad vaidlused muutuda. Kõige olulisem vastus kõigele on lihtne hingamine: „Suljet silmäsi hengität” [sulged silmad ja hingad] ning „Vielä elossa oot!” [sa oled ikka elus!]. Kui tuled kustuvad, ei kao probleemid, vaid öösel näeb ja mõtleb nende peale selgemalt. Ometi kordub laul nagu päästerõngas: ava silmad, hinga ja ehk saad homme aru, et sellest hullust liiklusest on võimalik läbi tulla.