Sankarihauta tähendab 'kangelaskalmistu' või 'kangelaste haud'. See on liitsõna, mis koosneb sõnadest sankari ('kangelane') ja hauta ('haud').
See sõna on eriti huvitav, kuna see viitab laulu teemale – kangelastele ja nende ohverdustele. See annab edasi loo eepilise ja traagilise tooni, rääkides lahingutest ja langenud sõdalastest, kelle mälestus elab edasi.
„Tyven / Sankarihauta“ algab külaga, mis oli kunagi rahulik, kuid nüüd põlevad katused ja lähedaste veri katab maad. Sõna tyven tähendab soome keeles vaikset või tuulevaikset hetke, ent laul ei lase sellel rahul kaua kesta. Keset hävingut saabub sõdalane, kogub enda ümber peaaegu puruks löödud mehed ja muudab leina vihaks. Ta ei jää üksi võitlema, vaid tõstab mõõga ning hüüab: „Miekanterät vapauttakaa“ [„Vabastage mõõgaterad“] ja „Kostuttakaa kylmää rautaa“ [„Niisutage külma rauda“]. See on väga otsene sõjakeel: mõõgad peavad saama verd.
Laul liigub nagu sünge lahingujutustus. Sõdalane tallab enda alla väidetavalt umbes sada surnukeha, halastuseks on siin kirves kaelal, ning vaenlase argus saab samuti oma osa: „Kilpien taa piiloutukaa, pelkurit jo perääntykää!“ [„Peitke end kilpide taha, argpüksid, taganege!“] Lõpuks saabub ka selle kangelase aeg surra, tikitud mõõk käes ja vennad kõrval. Pealkirja teine pool, Sankarihauta, tähendab „kangelase haud“ ning sobib kujutlusega mehest, kes kaob lahingusse, kuid jääb „tarustoissa“, muistsetesse lugudesse, igaveseks elama. See pole rahulik kangelaselegend, vaid verine ja suurena jutustatud sõjasaaga, kus kättemaksust sünnib müüt.