Заповітні tähendab 'kallid', 'pühad' või 'hellitatud'. See on sõna, mis viitab millelegi, mis on sügavalt väärtuslik, ihaldatud ja sageli seotud unistuste või salajaste soovidega.
Laulus kasutatakse seda fraasis "Заповітні 'якби' дозволяють захотіти" (Kallid 'kui ainult'-d lubavad tahta), mis viitab unistustele ja soovidele, mis jäävad täitumata. See sõna annab edasi sügava igatsuse ja lootuse tunde, mis on laulu keskmes.
Okean Elzy laulus „Той День” („See päev”) kõlab soov pääseda umbsest ja hallist argipäevast millegi avarama poole. Jutustaja ei taha „залишитися без моря” [jääda mereta] ega „захлинутися на мілі” [lämbuda madalas vees]: meri on siin kujutlus vabadusest, mida ta ei suuda veel päriselt puudutada. Lootust annavad „якби” [kui ainult] mõtted, kuid igapäevased „але” [aga] hoiavad teda tagasi. Öösel on ohtlik, päeval igav, ümberringi lendavad kivid ja nende seest hakkab kasvama seeme. See on veider, terav pilt, nagu isegi raskus võiks lõpuks millekski elavaks muutuda.
Refräänis hakkab ta seda soovitud päeva lausa joonistama: päeva, „де літаю” [kus ma lendan] ja „де співаю я” [kus ma laulan]. Ta näeb kajakat lennus ning ütleb: „Я в небі, не в болоті” [Ma olen taevas, mitte soos]. See vastandus ütleb kõik väga otse: ta tahab õhku, liikumist ja oma häält, mitte paigalejäämist. „Дайте мені листок” [Andke mulle paberileht] kõlab nagu palve saada võimalus see uus maailm üles kirjutada. Korduv „дайте до дна” [andke lõpuni, laske põhjani] on hoogne ja veidi pöörane hüüe, justkui tahaks ta sõnad, veini ja kogu selle igatsuse korraga lõpuni läbi elada.