Sõna "fagulhando" tuleneb tegusõnast "fagulhar", mis tähendab sädelema, sädemeid pilduma või helendama. See on elav ja poeetiline sõna, mida igapäevases kõnes tihti ei kuule.
Laulus kasutatakse seda, et kirjeldada armastust, mis on nagu Klimti maal "Suudlus", mis "fagulhando em cores" – särab ja säriseb värvides igavesti. See annab edasi kirgliku ja kestva armastuse tunde, mis ajale vastu peab.
Brasiilia lauljatar Vanessa da Mata laulab siin poploos armastusest viisil, mis lükkab kõrvale igasuguse küünilisuse. Ta alustab meeldetuletusega, et kõige hullem pole mitte ebaõnnestuda, vaid proovimisest loobuda: „Mas o pior não é não conseguir / É desistir de tentar” (Kuid kõige hullem pole mitte läbi kukkuda / Vaid proovimisest loobuda). Vanessa tunnistab otsekoheselt, kuidas teda ümbritsesid lapsepõlves kibestunud naljad ja hoiatused, et tunnetele järele andmine võrdub nõrkusega. Tema vastus sellele eelarvamusele on aga lihtne ja kangekaelne kordus: „Te amo” (Armastan sind).
Mulle meeldib, kui konkreetsed on tema tulevikuhirmud: mis siis, kui aeg viib teise minema või romantika kaotab oma mõtte? Selle asemel et muretsemisse kinni jääda, laenab ta julgust kunstist. Ta võrdleb suhet Gustav Klimti kuulsa kullasärase maaliga: „Mas nós somos um quadro de Klimt / 'O Beijo' para sempre fagulhando em cores” (Kuid me oleme Klimti maal / 'Suudlus' igavesti värvides sädemetes). Tulemuseks pole mingi nooruse illusioon, vaid väga selge unistus: kaks õnnelikku vanainimest päikselisel pärastlõunal käest kinni hoidmas.