Je Ne Parle Pas Français Lyrics in Estonian by Namika

Körpersprache tähendab „kehakeelt” ehk suhtlemist žestide, näoilmete ja kehaliigutuste abil. Laulus kasutab jutustaja kehakeelt, et suhelda inimesega, kelle sõnadest ta aru ei saa, mistõttu muutub see sõna eriti tähenduslikuks ja meeldejäävaks.

Namika laul „Je Ne Parle Pas Français” viib meid Pariisi Champs-Élysées’le, kus jutustaja on eksinud ja seisab väikese kohvriga, teadmata, kuhu minna. Üks võõras pöördub tema poole prantsuse keeles: „Salut, qu’est-ce que vous cherchez?” [Tere, mida te otsite?] Jutustaja vastab: „Je ne parle pas français” [Ma ei räägi prantsuse keelt], kuid palub tal siiski edasi rääkida: „Aber bitte red’ weiter” [Aga palun räägi edasi]. Ta ei saa sõnadest aru, ometi kõlab võõra jutt talle „irgendwie nice” [kuidagi lahedalt]. Naljakas ja armas detail on see, et nad joonistavad pastakaga tema käele kaks kohvitassi, et tellimusest kuidagi aru saada.

Edasi muutub keel ise nendevaheliseks mänguks. Jutustaja märkab võõra pikki sassis juukseid, väikest armi ja isegi tolmu teksadel. Nad jagavad sigaretti, mis maitseb „nach Liberté” [vabaduse järele], ning suhtlevad käte, pilkude ja kehakeelega. Prantsuskeelne „vous” on viisakas teie-vorm, aga nende kohtumine muutub järjest lähedasemaks. Päike vajub majade taha, laevad liiguvad mööda ja ümberringi räägivad tuhanded inimesed, kuid „die Sprache, die wir sprechen, die verstehen nur wir zwei” [keelt, mida meie räägime, mõistame ainult meie kaks]. Laul räägib seega ühest lühikesest Pariisihetkest, kus sõnavarast jääb puudu, aga uudishimu, kehakeel ja soov, et aeg veel peatuks, aitavad kahel võõral teineteiseni jõuda.