Plénitude tähendab 'täiuslikkus' või 'täielikkus'. See on ilus ja sügav sõna, mis viitab täielikule rahulolule ja harmooniale.
Laulus kasutatakse seda koos sõnaga "paradoxe" (paradoks), et kirjeldada keerulist, kuid rahuldustpakkuvat tunnet. Fraas "Paradoxe et plénitude, avec toi doucement" (Paradoks ja täiuslikkus, sinuga õrnalt) viitab sellele, kuidas isegi vastuolulised tunded võivad koos kellegagi tuua täieliku rahulolu. See on haruldane ja poeetiline valik, mis kutsub esile sügavamaid emotsioone.
„En Nuit“ on öine jalutuskäik läbi igavuse, nostalgia ja kahtluste. Laulus kirjutab üks hääl mööduvast ajast, teine aga elab uuesti läbi nende ühiseid sõnu: „La nuit, la lune, le feu, l’orage“ [öö, kuu, tuli, torm]. Pimedad tänavad ei lase igavusel rahulikult istuda. Teise inimese pea on täis kustuvaid mälestusi ja silmad on langetatud, kuid kõneleja tahab ta üles tõsta: „Relever ta tête, sois courageux, à deux“ [tõsta pea, ole julge, kahekesi]. Refrääni mõte on väga otsene: kahekesi ollakse igavusest tugevamad.
Laul muutub liikumiseks ja põgenemiseks: linn, öine tuul, vihm, jooksmine, hüppamine ja tantsimine. „Fuir l’ennui, juste un instant“ [põgeneda igavuse eest, kasvõi hetkeks] kõlab nagu väike, kuid vajalik plaan. Samal ajal jääb alles üksindus, mida püütakse omaks võtta, ning lõpuks muutuvad inimesed väsitavaks ja kõik halliks. „Tes larmes, me tracassent“ [su pisarad teevad mulle muret] näitab, et see pole lihtsalt lõbus öine seiklus: üks inimene püüab teist tema mälestustest ja puudusetundest välja tõmmata. Korduv fraas „La nuit, la lune, le feu, l’orage“ [öö, kuu, tuli, torm] jätab mulje, nagu sõidetaks sama öist pilti ikka uuesti läbi, kuni aeg korraks peatub.